Film «Pandakaru Aafrikas» on lihtne südamlik lugu sellest, kuidas sõprus ja headus võidab kurjad kavatsused.

Veerand sajandit on möödunud sellest, kui Ridley Scott šveitsi kunstnikult H. R. Giegerilt saadud inspiratsiooni najal ehitatud koletise kosmosesse lahti lasi. Pärast esimest kolme filmi on eluka käsi aga järjest hapramini käinud, ehkki eelarved on kogu aeg paisunud.

Üks California sekt kasutab patustajate ära tundmiseks niisugust meetodit: nad on palmide alla püstitanud sauna, kahtlusalune aetakse lavale ja antakse kuuma – tema higi maitstes saab aru, kas pahad kemikaalid on keres. Meile põhjamaalastele tundub see sama jabur kui Ari Asteri jaanipäevafilm «Midsommar», aga jaburus on oluline loominguline koostisosa Yorgos Lanthimose viimases filmis «Lugusid headusest».

Üks California sekt kasutab patustajate ära tundmiseks niisugust meetodit: nad on palmide alla püstitanud sauna, kahtlusalune aetakse lavale ja antakse kuuma – tema higi maitstes saab aru, kas pahad kemikaalid on keres. Meile põhjamaalastele tundub see sama jabur kui Ari Asteri jaanipäevafilm «Midsommar», aga jaburus on oluline loominguline koostisosa Yorgos Lanthimose viimases filmis «Lugusid headusest».

Paola Cortellesi režiidebüüt «Homme on ka päev» on kodumaal Itaalias võimsalt publikurekordeid purustanud ning osutunud isegi menukamaks kui maailma vallutanud «Barbie». Siinkohal ei tasu karta, et Cortellesi film on pealiskaudne jant, mis vaatajatel kaheks tunniks naerulihaseid kõditab ning saalist lahkudes kiiremini meelest läheb kui ebaõnnestunud kohting kombetu noormehega.

Lauljanna Amy Winehouse’i eluloofilm on armsavõitu koguperefilm, kus alkoholismi suhtutakse nagu pindmisse vigastusse, millele ei maksa suurt tähelepanu pöörata.

Sean Durkini maadlusfilmis «Raudne küünis» leidub verd ja higi, kuid ennekõike pisaraid.

Mõte jõulupühade üksinda veetmisest hirmutab igaüht, kes pole siin Eestimaa hämaruses veel täielikult Grinchiks moondunud. Käin välja veelgi ebamugavama mõtte: kujuta ette, et pead pühad veetma kõige ebameeldivama õpetajaga kooliajast, kes pidas end targemaks ja tähtsamaks kui Aristoteles, kuid ei osanud märgata isegi oma riiete vahelt immitsevat vastikut lõhna.

Kiidetud olgu kõigevägevam, sest ta on paljukannatanud eesti rahvast Rainer Sarneti käe läbi rõõmustanud väga hea filmiga, mida me nii hädasti vajanud oleme. «Nähtamatu võitlus» on suurepäraselt välja kukkunud, pakkudes vaimuka komöödia krobeda kooriku all magusat ja tulikuuma vaimuvalgust. Oma hingeõnnistuse nimel, minge kohe vaatama, ja te näete, et ma ei valeta!

Ingomar Vihmar on Pärnu Endla teatri loominguline juht ja lavastaja. Arvestades seda, et ta peamiselt tegutseb teatris ja «Tähtsad ninad» on tema esimene mängufilm, siis tuleb öelda, et päris tubli saavutus ja tasub uhkust tunda.

Kui Eesti rahval oleks nii palju üksmeelt kui mõnel anonüümsel internetikogukonnal, siis ei laseks me endale maksutõusudega niimoodi mütsi lõuani pähe tõmmata nagu praegu. Iseasi, kas see riigile pikas perspektiivis ka kasuks tuleks?

Värske ulmefilm «Looja» on visuaalselt nauditav suurteos, mis peibutab küll intellektuaalselt huvitava probleemiasetusega, kuid taandub lõpuks ikkagi tavapäraseks märuliks. Mitte et see tähendaks, nagu oleks kaks tundi asjatult kulutatud.

Kui hääl enam ei kanna, siis peab sugueluga lisa teenima. Talvise kuurordi peale vajub Vahemere rõske udu, milles uitab allakäinud trubaduur, kes oma pensionieas naispublikut ka alfonsina voodis raha eest rõõmustab. Alfonsiks nimetatakse sellist meest, kes elatab end naistele seksuaalseid teenuseid pakkudes.

Tanel Toomi teine film «Viimane vahipost» on sootuks midagi muud kui Eesti kinorekordi hoidja «Tõde ja õigus». «Vahipostis» uurib režissöör, mis juhtub inimestega siis, kui neile aeglaselt ja järeleandmatult järjest suuremat survet avaldada.

Mart Kivastikul lähevad asjad hästi: tal oli tore idee, kirjutas sellest romaani «Taevatrepp» (2019) ja nüüd linastub selle põhjal tehtud väga südamlik film. Seejuures saab stsenarist ja režissöör täna 60-aastaseks. Palju õnne!

Just kinodesse jõudnud Mark Mylodi kõhedik «Menüü» loob alguses pea kõik eeldused, et kujuneda veidraks, kergelt paranoiliseks põnevusfilmiks: grupp võõraid viiakse eraldatud saarele, kust minema pääsemiseks on ainus võimalus seesama jaht, millega nad saarele saabusid. Ainulaadne, ehkki mõneti veider kogemus jookseb aga kiiresti rööbastelt maha, kui pedantse ja terava olemisega peakokk (Ralph Fiennes) õhtu kohta ootamatu avalduse teeb.