Film «Pandakaru Aafrikas» on lihtne südamlik lugu sellest, kuidas sõprus ja headus võidab kurjad kavatsused.

Veerand sajandit on möödunud sellest, kui Ridley Scott šveitsi kunstnikult H. R. Giegerilt saadud inspiratsiooni najal ehitatud koletise kosmosesse lahti lasi. Pärast esimest kolme filmi on eluka käsi aga järjest hapramini käinud, ehkki eelarved on kogu aeg paisunud.

Käsilaste uus film pakub naudingut eelkõige neile, kes oskavad elust rõõmu tunda ka ilma igas asjas mingit sügavamat mõtet otsimata, kellel on lapselikku lusti naerda naljade peale, mida on juba kuuldud küll – aga ikkagi.

Käsilaste uus film pakub naudingut eelkõige neile, kes oskavad elust rõõmu tunda ka ilma igas asjas mingit sügavamat mõtet otsimata, kellel on lapselikku lusti naerda naljade peale, mida on juba kuuldud küll – aga ikkagi.

Üks California sekt kasutab patustajate ära tundmiseks niisugust meetodit: nad on palmide alla püstitanud sauna, kahtlusalune aetakse lavale ja antakse kuuma – tema higi maitstes saab aru, kas pahad kemikaalid on keres. Meile põhjamaalastele tundub see sama jabur kui Ari Asteri jaanipäevafilm «Midsommar», aga jaburus on oluline loominguline koostisosa Yorgos Lanthimose viimases filmis «Lugusid headusest».

Üks California sekt kasutab patustajate ära tundmiseks niisugust meetodit: nad on palmide alla püstitanud sauna, kahtlusalune aetakse lavale ja antakse kuuma – tema higi maitstes saab aru, kas pahad kemikaalid on keres. Meile põhjamaalastele tundub see sama jabur kui Ari Asteri jaanipäevafilm «Midsommar», aga jaburus on oluline loominguline koostisosa Yorgos Lanthimose viimases filmis «Lugusid headusest».

Ma mõtlesin, et minuga seda ei juhtu! Pixari esimene «Pahupidi» on siiani meelel ja nüüd suutsid nad seda jälle! Üheksa aastat hiljem on nad tagasi – Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha – ka sel korral pöördub kõik pahupidi.

Paola Cortellesi režiidebüüt «Homme on ka päev» on kodumaal Itaalias võimsalt publikurekordeid purustanud ning osutunud isegi menukamaks kui maailma vallutanud «Barbie». Siinkohal ei tasu karta, et Cortellesi film on pealiskaudne jant, mis vaatajatel kaheks tunniks naerulihaseid kõditab ning saalist lahkudes kiiremini meelest läheb kui ebaõnnestunud kohting kombetu noormehega.

Aastal 2020 vallutas interneti video, milles 10-aastane Austraalia koolipoiss südanlõhestavalt nutab. Koolikius on viinud ta viimase piirini ja laps soovib vaid surra.

George Miller sai 3. märtsil 79-aastaseks ja eile jõudis maailma kinoekraanidele tema «Mad Maxi» frantsiisi viies film. Maxi küll pole, aga maailm, kus tegevus toimub, on hullumeelsem kui kunagi varem.

Sandra Jõgeva on saanud valmis kauaoodatud dokumentaalfilmi «Kunst ja külm sõda», mis räägib Nõukogude mitteametliku kunsti ja lääne suhtlusest. Tegi ta seda seitse aastat.

Laupäeval, 4.mail, esilinastus Kultuuripealinn Tartu 2024 Dokprogrammi lühifilmide kogumik «Metsik lõuna» kaheksas Lõuna-Eestis paigas – Tartu Elektriteatris, Anne saunas Tartus, Piirissaarel, Värska kultuurimajas, Tõravere observatooriumis, Peipsimaa Pärimuskeskuses, Sänna Kultuurimõisas ja Rõuge rahvamajas.

Lauljanna Amy Winehouse’i eluloofilm on armsavõitu koguperefilm, kus alkoholismi suhtutakse nagu pindmisse vigastusse, millele ei maksa suurt tähelepanu pöörata.

Sean Durkini maadlusfilmis «Raudne küünis» leidub verd ja higi, kuid ennekõike pisaraid.

Mõte jõulupühade üksinda veetmisest hirmutab igaüht, kes pole siin Eestimaa hämaruses veel täielikult Grinchiks moondunud. Käin välja veelgi ebamugavama mõtte: kujuta ette, et pead pühad veetma kõige ebameeldivama õpetajaga kooliajast, kes pidas end targemaks ja tähtsamaks kui Aristoteles, kuid ei osanud märgata isegi oma riiete vahelt immitsevat vastikut lõhna.

Dokumentaalfilmide festivali DocPoint tänavusest programmist leiab ainulaadseid filmipärle, millega nädala jooksul silmaringi avardada – olgu ühte videomängu süvenedes või hoopis Soome metsamehega ilveste sabas sörkides.

Kiidetud olgu kõigevägevam, sest ta on paljukannatanud eesti rahvast Rainer Sarneti käe läbi rõõmustanud väga hea filmiga, mida me nii hädasti vajanud oleme. «Nähtamatu võitlus» on suurepäraselt välja kukkunud, pakkudes vaimuka komöödia krobeda kooriku all magusat ja tulikuuma vaimuvalgust. Oma hingeõnnistuse nimel, minge kohe vaatama, ja te näete, et ma ei valeta!

Homsest kinodes jooksvas kodumaises kung-fu komöödias «Nähtamatu võitlus» peategelast Rafaeli kehastav näitleja Ursel Tilk selgitab videointervjuus, mismoodi Rafaeli tegelaskuju teda ennast inspireerinud on.

Kui Eesti rahval oleks nii palju üksmeelt kui mõnel anonüümsel internetikogukonnal, siis ei laseks me endale maksutõusudega niimoodi mütsi lõuani pähe tõmmata nagu praegu. Iseasi, kas see riigile pikas perspektiivis ka kasuks tuleks?

Värske ulmefilm «Looja» on visuaalselt nauditav suurteos, mis peibutab küll intellektuaalselt huvitava probleemiasetusega, kuid taandub lõpuks ikkagi tavapäraseks märuliks. Mitte et see tähendaks, nagu oleks kaks tundi asjatult kulutatud.

Enne kodumaise krüptorahakomöödia «Vaba raha» väljatulekut olin millegipärast veendunud, et noortest eestlastest on virtuaalse valuutaga seotud tarkused suuresti mööda jooksnud. Sattusin «Vaba raha» vaatama aga linastusel, kus pärast filmi saabus režissöör Rain Rannu vastama küsimustele ja publiku käest uuriti, kes on bitcoin’e ostnud. Kui saalis lainetas selle küsimuse peale ootamatult kätemeri, taipasin enda õnnetuseks, et mina olen vist ainus kloun, kes pole siiani suvatsenud uurida, mismoodi endale dogecoin’e portfelli kühveldada, lootuses pensionipõlve magusamaks muuta.

Kui hääl enam ei kanna, siis peab sugueluga lisa teenima. Talvise kuurordi peale vajub Vahemere rõske udu, milles uitab allakäinud trubaduur, kes oma pensionieas naispublikut ka alfonsina voodis raha eest rõõmustab. Alfonsiks nimetatakse sellist meest, kes elatab end naistele seksuaalseid teenuseid pakkudes.

Seoses «Karupoeg Puhhi» autoriõiguste aegumisega tehti armastatud mesikäpast amatöör-õudusfilm, mida vaadata on sama meeldiv kui karurünnakut üle elada.

Tanel Toomi teine film «Viimane vahipost» on sootuks midagi muud kui Eesti kinorekordi hoidja «Tõde ja õigus». «Vahipostis» uurib režissöör, mis juhtub inimestega siis, kui neile aeglaselt ja järeleandmatult järjest suuremat survet avaldada.

Mart Kivastikul lähevad asjad hästi: tal oli tore idee, kirjutas sellest romaani «Taevatrepp» (2019) ja nüüd linastub selle põhjal tehtud väga südamlik film. Seejuures saab stsenarist ja režissöör täna 60-aastaseks. Palju õnne!

Just kinodesse jõudnud Mark Mylodi kõhedik «Menüü» loob alguses pea kõik eeldused, et kujuneda veidraks, kergelt paranoiliseks põnevusfilmiks: grupp võõraid viiakse eraldatud saarele, kust minema pääsemiseks on ainus võimalus seesama jaht, millega nad saarele saabusid. Ainulaadne, ehkki mõneti veider kogemus jookseb aga kiiresti rööbastelt maha, kui pedantse ja terava olemisega peakokk (Ralph Fiennes) õhtu kohta ootamatu avalduse teeb.

​Delia Owensi bestselleril põhinevat filmi «Kus laulavad langustid» müüakse täiusliku kompotina neile, kes janunevad nii maaliliste vaadete kui ka suurte tundeelamuste järele. 1960ndate Põhja-Carolinas toimuv draama ühendab endas maagilise loodusläheduse, kohtusaalis lahti hargneva mõrvaloo ning säravvalgete naeratustega noorukite kuramaaži. Seda kõike tehakse aga nii piiratult ja kohmakalt, et enim avaldab filmis muljet Taylor Swifti kirjutatud tunnuslaul. Ja see ei ole just kõva sõna.

Esmaspäeval esilinastus «Apteeker Melchior. Viirastus», «Apteeker Melchiori» saaga teine film, milles juba paljudele Indrek Hargla romaanidest tuttavaks saanud Melchior seisab taaskord vastamisi kurjusega. Sedakorda on laipu aga rohkem, süngustki rohkem, kõledast ja koledast atmosfäärist, verest ja vägivallast rääkimata.

Kirjanik Oskar Lutsu viljakas looming on Eesti kinoloos menukas alusmaterjal. «Kevade» ning vähemal määral ka «Suvi» ja «Sügis» kuuluvad siinsesse filmiklassikasse. Kaheldava autorlusega «Talvega» sai tunamullu seeriale ringi peale. Nüüd on järg jõudnud «Sooni», algse pealkirjaga «Kirjutatud on...», mis nägi novelli kujul ilmavalgust 1914. aastal.