Ega muidu rõõmu ära tunneks, kui vahepeal nukker ei oleks, ütleb näitleja Ülle Kaljuste sündmusterohkest suvepuhkusest sel nädalal etendustega Viinistul uude teatrihooaega astudes. «Uued ajad panevad ju uusi asju avastama!»

Usalduse ja hoolimiseta kaua koos ei püsi, tõdeb Synne Valtri. See võib kõlada endastmõistetavalt, nagu «lihapirukas käib lihaga», kuni pole vastupidist kogenud. Tema paistab olema teravalt maitsta saanud ka äraspidist hoolimist ja usalduse kadumist.

Pooleli jäävad asjad jäävad kripeldama ja nendega tuleb rahu teha, ütleb ansambli Genialistid liidrina tuntud teatrimees Ivar Põllu bändi peatse lahkumiskontserdi kohta.

Vaevalt leidub Eestis inimest, kes pole näinud seda, mille eest vastutab Kaupo Karelson – «Papsid», «MasterChef Eesti», «Ma näen su häält», «Eesti otsib superstaari», «Su nägu kõlab tuttavalt», kui nimetada vaid väheseid –, aga vähesed teavad, millise hinnaga need saated valmivad.

Teater peab olema eespool sellest, mida enamik inimesi tajub ja mõtleb, ütleb Noorsooteatri peakunstnik Rosita Raud, kes on oma karjääri jooksul loonud enam kui 80 lavakujundust, kuid on ka fotograaf ja kunstnik.

Filmilooja Eeva Mägi räägib madalal, peaaegu et sensuaalsel häälel. Miski tema hääles toob mulle silme ette 1930ndate Berliini suitsused kabareed, koloniaalaegse Hiina oopiumilokaalid ja – kummalisel kombel – Elle Kulli. Kuid tema nägu on samal ajal otsekui kivist.

Näitekirjanik Piret Jaaks ütleb, et lapsena oli Eesti Vabariik tema jaoks saladus, millest räägiti poolihääli. Praegu on iseseisvus aga midagi, milleta elada ei ole enam võimalik.

Eesti Draamateatri uus hitt «Vend Antigone, ema Oidipus» lummab ja ehmatab publikut regilaulu ja antiiktragöödia ajatuse, aga ennekõike päevakohasusega. Tiit Ojasoo lavastus mitte ainult ei tõsta meie enda pärandi Euroopa kultuuri hiiglaste vääriliseks, vaid annab regilaulule uue hingamise. Selle triki taga seisab Anne Türnpu.

Lavastaja ja dramaturg Liis Aedmaa oli nelja-aastane, kui isa Jaak Allik hakkas teda tööle kaasa võtma. Liis vaatas lapsena koos vennaga ära kõik Ugala lavastused ja hakkas teatrit nii kõvasti armastama, et nüüd on ta ise Viljandis peanäitejuht, kui täpne olla, siis teatri loominguline juht.

Kertu Moppel mängis seitse aastat teleseriaalis «Padjaklubi», ta sai koos Juhan Ulfsakiga riigi kultuuripreemia natside võimuletulekust rääkiva «Mefisto» lavastamise eest ning ta on üks vähestest teatriinimestest, kes võtab vaevaks kaasa rääkida ühiskonna asjades.

Lavakunstikooli legendaarse teise lennu lõpetanud Luule Komissarov ütleb, et näitlejaks sai ta Mikk Mikiveri käe all, kui harjutas Tiina rolli Eesti näitemänguklassikasse kuuluvas «Libahundis».

Pühapäeval 65. sünnipäeva tähistav Andrus Vaarik on enda sõnul vananemisega rahu teinud ja oma hääbumise tunnistajaks olemine muudab ta suisa erakordselt tänulikuks. Tal ei ole midagi selle vastu, et ta 65 saab – noorus väidetavalt ei sobinudki talle. Ka ei ole tal midagi selle vastu, mida vananemine endaga kaasa toob, sest ta teab ja on leppinud sellega, et ei ela igavesti. Ometigi rõõmustab ta, et saab elada parimas võimalikus maailmas ning vaimustub sellest, kuivõrd efektiivselt inimesed end arendanud on, et kauem elada.

Tänapäeval kõik kügelevad, aga kõige tähtsam on empaatia ja julgus teha valikuid, ütleb teatrikunstnik Ene-Liis Semper, kes koos partneri Tiit Ojasooga on Estonia kontserdisaalis toomas välja võimast näitemängu.

Kui kõik läheb hästi, siis tegutseb Von Krahli teater uuel aastal edasi Telliskivis Vaba Lava ruumides ja Noblessneri sadamas. See kõik juhtub, kui teatrijuhil Peeter Jalakal õnnestub leida rahastus.

Hinnatud kirjanik Indrek Hargla, kelle loodud tegelaskuju apteeker Melchior naudib viimasel ajal arvestatavat edu kinolinal, end üldjuhul ajakirjandusele kätte ei anna. Seekord ta siiski nõustus intervjuuga, et – sageli napis sõnastuses – pisutki avada maailma, millesse võimaluse korral argielu õudse sisutühjuse eest pageb.

Parim sel aastal rambivalgust näinud suvelavastus on vähemalt siinkirjutaja meelest Soontagana vallamajas mängitud «Ai, velled...», autor Urmas Lennuk, lavastaja manalamees Raivo Trass. Kui tavaliselt on teatrisaalid tulvil naisi, siis metsavendade tükki «Ai, velled...» vaatasid mehed. Seda tüüpi mehed, kes naise käsu peale teatrisse ei tule, vaid ainult siis, kui ise õigeks peavad.

Nagu Eestimaa talud sageli, asub kirjastaja ja kirjaniku Epp Petrone kodu lopsakate põldude ja metsa vahel. Õigupoolest oleme Setomaal, Venemaa piirini on siit vaid mõned korrad kiviga visata, kuid siiski on õhus ennekõike rahu. Hiiglaslik kask kohiseb majakese külje all ja rõdu kohal, võrguga võimalike kiskjate eest kaitstuna siblivad õueliivas rahulolevalt klõgisedes kanad ning mööda võililli teeb juba üleni õietolmuga kaetult korjeretke tilluke mesimumm.

«Miks mina?» puikleb Anne kaua intervjuusoovile vastu. See ei ole selline «mis nüüd mina»-stiilis võltsvagadus – erinevalt neist, kes ei pelga igast kanalist vaatajat-lugejat tüüdata, muretseb armastatud näitleja tõepoolest, et ega teda «korraga liiga palju ei saa». Ja tõesti. Anne Veesaar on kogu aeg eesti rahva jaoks olemas nagu Ivo Linna ja Siim Kallas või mõni muu ilmatala.