24. veebruaril, mil tähistame oma riigi sünnipäeva, kogunesid kohalikud ja ka veidi kaugemalt tulijad Võru-Valga maantee ääres Lükka metsavendade mälestusmärgi juures, et moodustada Nursipalu kett. Kell 15.15 ühendasid käed ligi pooltuhat kohalolijat.

Jüri Ratas külastas Võrumaa erinevaid paiku, muu hulgas Kurgjärve spordibaasi. Haanja puhke- ja spordikeskuse juht Anti Saarepuu, Kurgjärve spordibaasi esindaja Juhan Anupõld, riigikogu esimees Jüri Ratas ning riigikogu liige Anneli Ott.

Võru saab peagi ühe noore pere võrra rikkamaks – kodukohta on tagasi kolimas Eerik ja Egle Paas, kes vahepeal paar aastat Soomes elamist proovisid. Praegu otsivadki noored Võru linna esialgu üürikodu, kuid plaanis on peagi ka päris oma kodu soetada. Peres sirguvad 4aastane mürakaru Everon ja peagi kaheseks saav tüdrukutirts Eloiise. Vahva sirgumine Võrumaal Egle (25) lapsepõlv möödus Kangsti külas, pere kolis maalt Võrru, kui tüdruk oli 11aastane. „Minu lapsepõlv oli täis rõõmu ja naerukilkeid. Meil olid Kangstis naabrilapsed, kellega praktiliselt 24/7 ninapidi koos olime ja päevad läbi õues mängisime. Mõtlesime tihti ise mänge välja, mida tänaselgi päeval vahel naerdes meenutame,” kirjeldab noor pereema. Ta tõdeb, et tol ajal hing kuhugi mujale, suuremasse linna väga ei ihanudki. Maal elades unistas ta oma toast ja teadis, et linna kolides selle ka saab. Pärast suure unistuse täitumist oli süda rahul. Ta lisab, et maaelu ja linnaelu olid väga erinevad, aga lapsena ta üht teisele eelistada ei osanud ega soovinud. Pereisa Eerik (27) on üles kasvanud Vastseliina vallas Viitka külas. „Kodukohaga seostub kõige rohkem see, kuidas telkimas käisime. Isal olid suured sõjaväetelgid, mida igale poole üles seadsime. Mulle meeldis juba väiksest peale ringi rännata ja proovida ise hakkama saada,” meenutab ta seiklusrohket aega. Põhjusega ärasõit Noor Võru pere kolis Soome 2017. aasta veebruari lõpus ja peagi saab Helsingist 300 kilomeetri kaugusele jäävasse Virtasalmisse elama asumisest kaks ja pool aastat. Egle sõnul oli toona peamiseks võõrsile mineku põhjuseks soov olla peagi kaheseks saanud Everoniga veel pikemalt kodus. Poja põneva nime mõtlesid värsked vanemad ise välja ja riigiportaali Eesti.ee andmetel on põnnil terves riigis vähem kui viis nimekaimu. „Emapalk oli parajasti lõppenud, ma oleks pidanud tööle tagasi minema ning poja lasteaeda panema. Meie aga ei tahtnud nii pisikest last hoidu panna ja otsustasime ära proovida paljukiidetud Soome elu. See valik võimaldas mul lapsega edasi kodus olla,” räägib Egle mineku taustast. Veel üks põhjus elukoha vahetuseks tulenes pereisa Eeriku soovist soome keelt õppida, sest rahvuselt on ta soomlane. Eeriku vanemad olid selleks ajaks juba mitu aastat üle lahe elanud ja noortel oli kohe olemas ka koht, kust alustada. Mehe vanemad aitasid noori vajaliku paberimajandusega ja kohalikku ellu sisseelamisel. Võõrkeelt puhumas Eeriku ja Egle hinnangul kohanesid nad võõrsil pigem kergelt. Nad lisavad, et soome keel on eesti keelega niivõrd sarnane ja jutust said mõlemad kohe aru, aga vastamine võttis mõnevõrra aega. Egle käis koolis keelekursustel ning sealne õppejõud rääkis, et eestlaste jaoks on sarnasuste tõttu soome keele õppimine väga lihtne. Pere hinnangul polegi elu-olu põhja pool nii palju erinev, et oleks tekkinud olulisi kohanemisraskusi. „Soomlastega oleme selle aja jooksul suhelnud minimaalselt, kuid tajume kohalikega võrdset kohtlemist. Elame väikeses Virtasalmi külakeses, kus kõik üksteist teavad. Naeratus näol tervitatakse alati kõiki vastutulijaid ja tihti vahetatakse paar sõnagi. Eeriku töö juures suhtutakse eestlastesse väga hästi, sest nad on siin tuntud kui tubli ja töökas rahvas,” kirjeldab Egle. Mingit halvasti vaatamist või suhtumist pole noored tööalaselt ega muudel puhkudel kordagi tundnud – pigem ollakse Eeriku töö juures plastitehases kurvad, kuna üks hea töötaja läheb minema. Omaette hoidmise harjumus Soomlastega suhtleb Eerik töö juures, kuid muul tasandil perekond Paas kohalikega just sõbrunenud ei ole. Egle tunnistab, et soomlastest sõpru pole nad leidnud, kuna pole neid tegelikult ka aktiivselt otsinud. „Suhtleme peamiselt endiste tuttavatega Eestist, siinsete kohalike soomlastega oleme pigem teretuttavad. Leidsin juhuslikult meie lähedalt veel ühe Võrust pärit eestlase, kellega olen rohkem suhelnud ja kokku saanud. Eerik lävib lisaks kohalikele ka Saksamaalt Soome tulnud noortega.” Töölusti üles leidmas Eestis fotograafiaga tegelenud Egle ei ole Soomes pildistamisega jätkanud. Alguses tahtis ta pisut puhata, sest enne äratulekut muutus senine hobi väga järsult hoopis argiseks tööks. „Tundsin, et see algne kirg ja rõõm pildistamisest hakkab hääbuma, ja vajasin pausi. Hiljem mõtlesin, et võiks siin pildistamist hobina jätkata ja käisin ettevõtluskeskuses asja uurimas,” sõnab ta. Paraku tundis naine end Soome aeglase ja segase paberimajanduse sees ebamugavalt ning mõtteks see idee tookord jäigi. Võõrsil olles hoidis Egle silma ja kätt vormis oma lapsi ja tuttavaid kaadrisse püüdes. Küll aga plaanib ta pildistamisega jätkata Võrus. Tummine ametikoht toob kodumaale Perekond Paas kinnitab ühiselt, et algselt oligi plaanis minna võõrsile teistsugust elu mekkima paariks aastaks. Mõttes oli naasta just selleks ajaks, kui poeg Everoni saaks Eestis lasteaeda panna. Vahepeal sündis perre tütar Eloiise ja poeg käis osalise ajaga Soome lasteaias. Ka tütre nimevalikul pingutas pere kõvasti ajurakke ja tulemus sai taas nii unikaalne, et Eestis võib sama nimega neidiseid vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tagasituleku soov on Võru noortel algusest peale meeles mõlkunud, sest juba minnes oli kindel plaan peagi kodukohta naasta. „Tulimegi vaatama, mis elu siin Soomes tegelikult on ning kas ja kuidas see meile sobida võiks,” kinnitavad Eerik ja Egne. Soov sel sügisel tagasi Eestisse tulla on perel mõttes olnud juba mõnda aega. Konkreetne otsus just septembris naasta tulenes Eglele tehtud tööpakkumisest. „Me ei tahtnud tulla nii, et kummalgi pole kindlat tööd. Tahtsime oma tagalat kindlustada, et mitte olla silmitsi olukorraga, kus mitu kuud pole kummalgi kindlat sissetulekut,” tõdevad Eerik ja Egle Paas. Praegu otsitavad nad Võru linna vähemalt kolme toaga üürikodu. Ühel päeval tahavad noored kindlasti päris oma elamist, aga selleni jõudmiseks läheb neil enda hinnangul veel pisut aega. Võrus ootab Eglet ees müügialane töö, Eerikul veel sobivat töökohta pole ja esialgu jääb tubli pereisa Eloiise ja Everoniga koduseks. Paasid valisid sellise elukorralduse, et lapsed saaksid rahulikult uue elukorraldusega harjuda ja omas rütmis kohaneda. Eerik veel otsib põnevat tööd, mis pakuks piisavalt väljakutseid. See on vihje Võru tööpakkujatele – kiirem pakkuja saab väärt mehe endale. Mujal on rohi rohelisem? Teisi Soomest kodukohta naasta soovivaid võrukaid on veel ning perekond Paas on nende südamesooviga kursis. „Me ei läinud kunagi Soome plaaniga sinna elama jääda, see oli pigem vahelduseks. Meie sõbrad ja enamik sugulasi on Võrumaal, mistõttu on süda ikka sinnapoole hoidnud. Mõtlesime vahepeal küll, et äkki tagasi tulles läheks kuhugi suuremasse ja võimalusterohkemasse kohta,” räägivad Eerik ja Egle. Seni on lennukatele plaanidele pidurit tõmmanud Võrus asuv tugivõrgustik ja juba armsaks saanud väike linn ise. Nad leiavad, et eemalolek aitab paremini mõista, mis Eestis hästi on. Perekond Paas toob neli näidet, mille poolest elu Eestis ja Soomes teineteisest erinevad. Võõrsil hubasem Pere esimene laps Everon nägi ilmavalgust Eestis Lõuna-Eesti Haiglas ja teine laps Eloiise sündis Soomes Mikkeli haiglas. Egle võrdleb kahte sünnitust ja leiab, et üle lahe saadud kogemus oli meeldivam. Ta kinnitab, et ka kodumaal oli kõik super – personal sõbralik ja julgustav – , aga samas tajus ta Soomes üldist õhkkonda kuidagi meeldivama ja sõbralikumana. Ta toob võrdleva näitena välja, kuidas Võrus pannakse sünnituse ajal külge kardiotokograafia andur ja palutakse olla praktiliselt liikumatult ühes asendis. „See on väga ebamugav ja ebaloomulik. Soomes aga oli see andur mul küljes terve sünnituse aja –võisin liikuda ja olla täpselt nii, nagu endal mugav oli. Kui andur paigast liikus, pandi see rahulikult õigele kohale tagasi ja keegi sellest probleemi ei teinud,” räägib Egle. Kui laps oli sündinud, siis sõidutati palatisse ema ja isa kosutama armas väike lauake koos kohvi, tee, saiakeste ning sooja toiduga. Egle meenutab, et laual olid roosad salvrätid ja roosa laudlina ning ilus kohviserviis. Maarjamaalased vallutavad pealinna Paaside sõnul erineb elu väikses kohas elust pealinnas Helsingis kardinaalselt. „ Kõik meil külas käinud sõbrad on öelnud, et siinkandis näeb päris Soomet. Pealinna lähedal on kõik hoopis teisiti ja seal on palju eestlasi. Helsingis on juba nagu Eestis – palju Eesti teenusepakkujaid, igal nurgal eestlased ja paljud soovivad ajada asju eesti keeles või eestlastega,” kirjeldavad nad pealinna meelolusid. Kolmsada kilomeetrit sisemaa pool Virtasalmis näeb nii-öelda päris soomlasi ja suhtlus käib soome keeles. Lisaks on teenusepakkujateks kohalikud ning saadav kogemus on väga elutruu. Vähem pillerkaari Perekond Paas näeb suurt erinevust ka lasteaia tegevuses – näiteks ei ole Soomes tavaks tähistada suurelt emadepäeva ja isadepäeva. Ka ei tehta erilist tralli jõulude ning kevade saabumise puhul. „Lapsed meisterdavad või küpsetavad emade- ja isadepäevaks ise meeneid, aga mingit ühist koosolemist või esinemisi ei korraldata. Vähemalt on see Virtasalmis nii,” tõdevad Eerik ja Egle. Erinevusena toovad nad veel välja, et õues ollakse sealses lasteaias absoluutselt iga ilmaga – kui kallab paduvihma ja ka siis, kui kraadiklaas näitab 25 külmakraadi. Tilkuva ninaga lastehoidu Kui Eestis rõhutakse sellele, et haige lapse koht on kodus, siis Soomes viiakse laps lasteaeda ka haigena. „Siin ei anta vanematele töölt eriti kergekäeliselt haiguslehte, et tõbist last kodus ravida. Seetõttu on nohused ja köhased lapsed lasteaias normaalne nähtus. Eesti lapsel läheb Soome lasteaias kohanemine väga kiirelt. Mingit pikka harjutamisperioodi siin ei olnud,” meenutavad lapsevanemad. Nad viisid lapse esimesel päeval kohale ja sinna ta rahumeeli ka jäi. Soomes on kombeks harjutada last algusest peale aru saama, et lasteaed pole koht, kus emme ja issi temaga koos käivad. Egle sõnul harjus Everon väga kiirelt ning kergesti ja sai juba kuu möödudes soomekeelsest jutust aru. Ise hakkas ta kohalikku keelt rääkima kuus kuud peale lasteaeda minekut.