Kõik on ju ilus ja vägev, aga kus olümpiatuli on? Mängude peamine sümbol ei hakka mitte kusagilt silma, nagu oleks ta mingi äparduse tõttu kustunud või veel hullem, pihta pandud. Keegi ei räägi ka midagi, nagu ütles kunagi Eino Baskin oma ühes tuntumas intermeediumis, kus tal kahtlusi ei olnud, küll aga teatavad kõhklused. Esmakordselt süüdati tuli 1928. aasta Amsterdami mängude olümpiaareenil. Alates 1936. aastast alustati aga tule piduliku süütamise riitust antiikmängude hällis, iidses Olümpias. Tuli süüdatakse päikesekiirtest ja kantakse tõrvikutes üle maade ja merede järjekordseid mänge korraldavasse olümpialinna. Alati on see loitnud seal 17 ööpäeva peaareeni tuletornis, et kustuda lõputseremoonial.

Kümnevõistluse olümpiavõitja seisab ülejäänud medaliomanikega pjedestaalil kahe suure mehe vahel nagu poisike. Mustanahalised ja peajagu pikemad Leo Neugebauer Saksamaalt ja Lindon Victor Grenadalt paitavad heldinult oma vastavalt hõbedast ja pronksist auraha. Poisiohtu Markus Rooth Norramaalt nagu pelgaks nende hardushetke häirida, aga kiikab algul vargsi, seejärel juba veidi pikemalt oma kuldmedalit. Näha on, et reaalsus pole talle veel kohale jõudnud. Hiljem ütleb Rooth ajakirjanikele, et ta unistab alati suurelt. Pariisi sõites kumas ka unistus olümpiakullast, kuid see kangastus kusagil kaugemal silmapiiril.

28. september 2008 on päev, mis jäi mulle alatiseks meelde. Aga mitte ainult mulle, vaid veel kümned tuhanded kaasmaalased mäletavad neid emotsioone, mida tekitas kümnevõistleja Erki Noole olümpiavõit Sydneys. Suurvõistlustel toimuvad kergejõustikustaadionil hommikupoolikuti eelvõistlused ning medalite pärast heitlevad ainult mitmevõistlejad. Sydneys jäi staadion kümnevõistluse teise päeva hommikul pärast eelvõistlusi täiesti tühjaks, sest areenil heitsid lõõskavas palavuses ketast veel ainult kümnevõistlejad.

Vanasti öeldi, et kui olümpiamängudel algab kergejõustik, siis on mängud tõeliselt alanud. Eestlased võivad täpsustada, et kui algab kümnevõistlus, siis on tõeline olümpia käes. Suurte lootustega seadis meie poolehoidjate armee eile ennast telerite ette nagu üks mees, et hakata jälle hõiskama või siis pettunult ohkama. Olenevalt sellest, kuidas meie omadel läheb. Iga nende näidatud tulemus lasti välgukiirusel andmebaasist läbi, et palju see ka punktitabeli järgi väärt on.

Tulumaksumäärade ühtlustamise seadusemuudatust nimetatakse ka Robin Hoodi seaduseks, kuid praegusele regionaal- ja põllumajandusministrile Piret Hartmanile meeldib seda palju rohkem nimetada „tõeks ja õigluseks”. Kõik sammud, mis muudavad piirkondade arengut Eestis õiglasemaks, on õiged. Ja see tõe ja õigluse muudatus on Hartmani meelest üks nendest.

Nädala pärast astub vehkleja Nelli Differt Pariisis võistlusrajale. Lisaks temale alustavad ajaloolises Grand Palais’s olümpiamängude epeeturniiri 35 konkurenti. Nelli Differti hääl kõlas telefonis nagu puhkust veetva inimese oma. Millestki ei kumanud läbi, et nädala pärast ootab teda ees vaata et elu kaalukuselt tähtsaim epeeturniir. „Trenn on tehtud, lõuna on söödud, nüüd puhkan veidi,” rääkis Eesti ainuke vehkleja saabuvatel Pariisi olümpiamängudel. „Õhtul teen veel kerge trenni ja homme hommikul lendan Poolast koju.”