Võsu rannafestivali teisel päeval on kogu alevik täis värvikates riietes noori, kes liiguvad sihikindlalt rannajoone poole. Peoväravatest sisenejatele vaatab vastu aga oodatust palju väiksem ala. Liikumis- ja avastamisruumi liiga palju ei ole, kuid kella seitsme ajal õhtul ei ole selleks tegelikult veel ka vajadust. Inimesi on vähevõitu ja kogu olemine meenutab rohkem külapäevi kui festivali. Tekib küsimus, kuhu jäid kõik need energilised noored, keda Võsu peal näha oli?

„Nüüd tuleb meie kontserdi kõige erutavam osa,“ lubab Jalmar Vabarna. Selleks on bassisoolo. Kõige erutavam on paljude jaoks hoopis tantsida suvevihmas, nii et hamba all ei ole kuiva kohta.