Ajalehe mõttes on Jean-Michel Basquiat’st muidugi hea kirjutada, saaks palju kõlavaid pealkirju. Ka tema suri liiga noorelt! Ka tema suri 27-aastaselt! Heroiin viis noore mehe hauda! Heroiin viis Madonna endise peigmehe hauda! Kokaiin tegi noore mehe ninna veel ühe augu! Varajane kuulsusetorm röövis noore mehe elu! Basquiat – 80ndate keskse New Yorgi karjäärikunstniku portree jne. Need võimalikud ja võimatud pealkirjad on ilmselt üks põhjus, miks Basquiat’ teosed praegu nii palju maksavad. Tal on mitu teost, mis on oksjonitel ületanud maagilise 100 miljoni dollari piiri (jälle hea pealkiri).

Eelmisel korral mainisin põgusalt Walter Benjamini vägevat teksti «Kunstist oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul» (1935). Klassikaline tekst, popkunstist üks olulisemaid.

KUNST JA POPP Kunstile, eriti kõrgemaks peetavale kunstile, on üldisemalt omane tõsidus. Isegi kui see mõne teosega alguses nii polnud, siis varsti oli. Mida rohkem teost paigutatakse, tõlgendatakse ja filterdatakse, seda rohkem tõsiduskangust sinna sisse kipub minema. Ehk võib seda nimetada kunsti suletud väljale omaseks entroopiaks.

Nädalavahetuseks soovitab toimetaja Tuuli Põhjakas.

Inimese ja reaalsuse vahel on mõra, ütleksid psühhoanalüütikud. Inimese ja nüüdiskunsti vahel on mõra, ütleksid moralistid. See võib väljenduda lihtsas poekotiski, lisaksid nad.

Kunstnik ja muusik Jimmy Cautyst rääkides peaksime ilmselt võtma teemaks väljaspoolsuse. Väljaspool süsteemi on ta asunud nii muusiku kui ka kunstnikuna (anti-art öeldakse tema kunsti kohta).