Suvehooaja suurimaid tüütusi on puugid, kes levitavad Eestis juba mõnda aega ka uusi, veel vähe levinumaid haigusi, millest märkimisväärsemad on bakteriaalsed infektsioonid anaplasmoos ja erlihhioos. Levib ka babesioos, mis on küll harvema levikuga, aga võib põhjustada malaariaga sarnaseid sümptomeid.

Sel korral meenutame, mis toimus aastal 1988.

„Tegin temaga viimase intervjuu sügisel, kui oli „Prillitoosi“ juubelisaate ettevalmistamine. Siis oli ta väga positiivne, rõõmsameelne ja eravestluseski ütles, et tal on nii hästi kõik ja teeb sporti jne. Ju sai siis tegelikult aeg läbi,“ mõtiskleb Reet Linna. Ka Indrek Treufeldt, Raul Rebane, Indrek Ibrus, Rein Veidemann, Andres Jõesaar ja Voldemar Lindström kasutavad Šeini kirjeldamiseks vaid ülivõrdeid.

Maksan poes kaardiga. „Aitäh!“ ütleb mulle müüja eesti keeles. Kiievi kesklinnas! Seisan sügavas šokis, justkui labidaga pähe saanud. Hetked nagu see on lootuse värvi.

Albaania politsei korraldas suure operatsiooni narkokurjategijate tagamiseks. Üks arreteeritutest oli 32aastane Eestist pärit mees.

Ehkki Roberto de Silvestri tegutseb edukalt Eesti kinnisvara- ja finantsvaldkonnas, mäletavad paljud eestlased teda pigem kunagise tõsielusarja „Unistuste printsess“ rikka välismaa kosilasena, kelle pärast Maarjamaa piigad teleekraanil nii mõnegi rumaluse tegid.

Brüsseli valimisnädal on alanud. Õhtuleht käis Kallastel uurimas, mida lihtsad inimesed eurovärgist arvavad.

„Eesti on väga tugeva Põhjamaade disaini tunnetusega, arenedes pidevalt ning sundides ka Soome disainereid aina lennukamalt looma,“ kinnitas Soome suursaadik Vesa Vasara oma Toompea residentsis Eesti juhtivaid arhitekte ja disainereid võõrustades.

Viimastel nädalatel on palju poleemikat tekitanud Reet Ausi Pariisi olümpia paraadvorm. Meedias on kõlanud palju vastakaid arvamusi, aga minu meelest on see kriitika üsna ülekohtune. Minu jaoks täidab kollektsioon suurepäraselt oma eesmärki: see äratab tähelepanu, on moodne, praktiline ja seejuures ka jätkusuutlik – just viimasest aspektist ehk tegelikult Reet Ausi disaini kaubamärgist peakski rohkem rääkima.

„Vaadatavuse numbrid näitavad, et meie laul läks erakordselt paljudele vaatajatele südamesse, mis teeb tohutult rõõmu. Tegemist on tõelise fenomeniga, mis on vallutanud tele kõrval ka kõik teised platvormid ning pannud inimesed kaasa laulma ja tantsima üle maailma,“ sõnab ERRi elamussaadete peatoimetaja Karmel Killandi rõõmsalt.

​Kas mäletate, millistes rõivastes läksid olümpiamängudele Eesti sportlased 2000. aastal Sidneys või 2004. aastal Ateenas? Kuni 2021. aasta Tokyo olümpiamängudeni kujundasid meie spordimoe tippu Montoni disainerid.

Eile õhtu avati 19. HÕFF ning võimsa avatseremoonia järel toimus Sander Marani õuduskomöödia „Mootorsaed laulsid“ esilinastus. Film on kohalikus kommuunis juba legendaarne, sest me kõik oleme seda oodanud umbes 10 aastat ja oleme ausad - usk hakkas kaduma. Ootamine siiski tasus ennast ära, sest Eesti filmimaastik on nüüd kõvasti rikkam kui enne. Ja kohe päris palju.

„Musta pori lendas näkku! Selline tunne oli, et äkki peab vahele minema, muidu saab üks veel surma. Löömamehed olid ringi keskel, teised kraaksusid parastavalt ümber. Väiksem ja sakris käis paar korda asfaldile maha kah, aga kogus end kiiresti,“ kirjeldab kolmapäeval üle poole Otepää kajanud kaklust loodusfotograaf Arne Ader. Ta sai tänavalöömingust sadakond piltigi.

„Ääremaal on iga millimeeter see teater, mille nimel olen valmis elama, surema ja armastama,“ kirjutas lavastaja, näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk mullu suvel vastu lavastuse „Ääremaal“ esietendust. „Ääremaal on minu maasikavälu. Kui tihti saab eestlane endale öelda: „Lennuk, sa oled üks õnnelik issanda päevakoer“? Mina saan.“ Teatripäeval pärjati see õnnelik issanda päevakoer algupärase dramaturgia auhinnaga.

Laulja ja raadiosaatejuht Robin Juhkental (35) ning tema abikaasa Pille-Riin tervitasid oma peres uut ilmakodanikku!

Üks tõeline sõber, keda võib usaldada ja kellele saab igas olukorras kindel olla, kulub ära igaühele, nii inimestele kui ka lemmikloomadele. Koduta kasside maailmas, selgub, on sageli õnnega koos need, kes on ise sõbra leidmiseks esimese sammu astunud – just siis, kui saatus on nad õige ukse taha juhatanud.

Eesti Päevalehe otsus ei šokeeri Eesti endisi ja praegusi meediajuhte, ajakirjanikke ega küllap ka lugejaid, ent kunagi oli riigi suurima päevalehe tiitel käeulatuses ning riiulid on täis säravaid trofeesid ajakirjanduskonkurssidelt. Miks ikkagi nii läks?

37aastaselt emaks saanud Anu andis lapse nunnutamise üle oma emale. Seetõttu on teda nii siin- kui sealpool lahte ka rongaemaks tituleeritud, kurjemad tädid tegid suisa petitsiooni, et taoliselt lehtsabalt tuleks üldse laps ära võtta. Ometi on Anu veendunud, et tema pojal oli õnnelik lapsepõlv.

Täna on teeneka pedagoogi ja treeneri Ernst Perteli 100. sünniaastapäev. Kuigi hämmastavalt tegus mees lahkus siitilmast juba kaks kümnendit tagasi, meenutavad paljud teda hea sõnaga. Spordilembestele lastele oli ta igati toeks, elukunstnikele aga armu ei andnud.

Üle 30 aasta kirurgina tegutsenud, praegu ka Eestis töötav Soome arst professor Jyri Hukki vastab küsimusele „Kas ta on alati unistanud arstiks saada?“ muiates - see on küsimus, millele on ilmselt iga koolipoiss pidanud vastama. Ta tunnistab, et arstiks saamine oli pigem praktiline valik, kuid just selles leidis ta oma kutsumuse. Kirurgia, eriti plastiline- ja rekonstruktiivkirurgia, on tema tõeline kutsumus. Miks küll ja mille poolest on erinevad Soome ja Eesti kliinikute töömeetodid?

30 aastat Eesti raadiomaastikul tegutsenud Raadio 2 võtab ette uuenduskuuri. Programmi hakkab peatoimetajana vedama senine vastutav toimetaja-saatejuht Margus Kamlat.

Strateegiliselt tähtis kaitsekants Ämari lennubaas on oma esmaklassilist maailma suutnud võõraste pilkude eest hästi varjata. Baasi kõrval elav Ämari aleviku rahvas teadvustab sõjaväelaste olemasolu vaid siis, kui hirmkallid sõjaväelennukid-kopterid oma müraga vabaduse häält kuulutavad. Alevikuelus annavad tooni eelkõige olmelised küsimused ning usk ja lootus, et elu läheb paremaks.

Augustikuus said 20 ägedat noort 4000eurose noore õpetlase stipendiumi, et minna välisülikooli õppima. Kas võõrsil voolavad siis tõesti tarkusejõed ja kerkivad haridusemäed? Õhtuleht uuris kolmelt stipendiaadilt, miks nad valisid õpingud just võõrsil ja kas nad soovivad pärast lõpetamist ka Eestisse tagasi tulla.

„Minu viimane kohtumine Uno Vargiga on rohkem kui kurb. Sõidan elektrirongiga linna ja tajun, et üks väsinud moega mees piidleb mind üksisilmi. Korraga tõuseb püsti, istub mu vastu ja küsib: „Sa ei tunne mind ära, olen ma tõesti nii otsa lõppenud.“

"Kuna eraelu on mul nüüd Eestis, siis toon ka kõik muu siia," ütleb rahvusvahelise haardega metsosopran Kai Rüütel (36), kelle viis laia maailma juba kooliajal karjäär, millesarnane on eestlastest ette näidata ehk veel vaid Annely Peebol. Tööalaselt ei muutu metsosoprani elu oluliselt, kuna tegutseb ka Eestis edasi vabakutselisena.