Lahinguväljalt tagasi jõudnud sõdurid võivad näiliselt terved olla, kuid nende tõelised vigastused varitsevad sisimas. Sõjast muserdatud Ukrainas lokkab seetõttu naistevastane vägivald, mida on varmalt tegutsedes võimalik vähendada.

Vanasõna ütleb, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Paraku käib see tihti ka imesoodsate ostuvõimaluste kohta. Näiteid elust enesest leiab piisavalt.

Ajal, mil kaitseminister soovitab ajakirjanikel ja üldsusel mitte segada valitsusel tööd teha ja „mütsi alla jääd toppida“, on kallil kodumaal kohti, kus selle kõige esmase turvatundega ehk inimeste õigusega oma kodukohas värisemata õue minna, midagi tõsiselt korrast ära.

Aastakümnete pikkuse staažiga juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar näeb õigusemõistmises mitmeid muresid, millele ei paista lahendust.

Nii advokaadid kui ka riigikohtu esimees Villu Kõve on ühel meelel, et õigussüsteem vajab mõtteviisi muutust – niinimetatud e-riik on kohati muutunud digiprügimäeks, mis kurnab ka kohtunikke ja toodab kokkuhoiu asemel bürokraatiat juurde.

Kuidas me jõudsime sinna, et riik ei tule pisikuriteo ohvriks langenud inimesele enam appi? Ja kui tuleb, siis miks need asjad kuhugi kohtukoridoridesse venima jäävad? Mis, kus ja miks valesti läks? Eesti parimad spetsialistid räägivad ausalt kõik hingelt ära. See on Õhtulehe artiklitesarja „Kuritöö ja karistamatus“ avalugu.

Kunagine Tartu tipp-narkopolitseinik Jarek Pavlihhin sattus võimaliku pankrotikuriteo ohvrina ise politseiuurimise kafkalikku labürinti ja ütleb, et praegusel politseil on suhtumise probleem. Tänase turvalisuse lõid Pavlihhini hinnangul need politseinikud, kes alustasid 1990. aastatel ja on praeguseks ametist lahkunud. Paraku ongi turvalisus näiline.