„Minu vaimne tervis on täielik katastroof. Ma teadsin, et see, mida ma mõrvapaikadel nägin, hakkab mind mõjutama. Mul oli aastaid igal ööl mitu õudusunenägu ning hetki, mil ärkasin värisedes ja üleni higisena ega saanud aru, kus ma olen. Ühel hetkel muutus see nii halvaks, et mu mõistus pidi midagi välja mõtlema, et sellega hakkama saada,“ räägib krimikirjanik Chris Carter (58), kes töötas aastaid kriminaalpsühholoogina, intervjueerides sarimõrvareid ja analüüsides mõrvapaikadel nähtut.