Juba kümmekond aastat Raplamaa metsade vahel oma talumajas elav muusik Siiri Sisask (55) on enda sõnul kuldses keskeas. Naine on loonud kodupaika Sulusse justkui eraldi maailma, kus ta saab olla omas elemendis. „Olen uhke, et suudan nii palju tööd teha. Ja et suudan olla rõõmus, kui mul vahepeal raha ei ole. Usaldan ennast ja tean, et raha ei ole kogu elu,“ ütleb Siiri.

„Mõnikord tundub, et poliitikud kipuvad rääkima asju, mis kehtivad pigem sõnades, aga päriselus on asjad teisiti,“ mõtiskleb Siiri Sisask. „Inimeste muresid süvitsi ei suuda nad mõista, ehkki need samal kasvulaval kasvavad ja on ilmsed kõigile. Imelik on siis kuulata, kuidas riigi juht kusagilt omandatud vaimuka retoorikaga neid asju lahkab ja inimesi rahustada püüab. Aga tegelikult peegeldub sõnade tagant osavõtmatus, iga „aga“ jääb vaid tühjaks õhuks.“

„Mind on tegelikult ka varem sellesse saatesse kutsutud, kuid olen päris mitmel aastal ära öelnud. Mulle tundus, et olin selleks lihtsalt liiga noor,“ tunnistab „Laula mu laulu“ kuuenda hooaja osaleja Siiri Sisask. „See strateegia on loomulikult ka, et kui vanemaks saad, siis sulle tööd enam ei ole ja pead midagi ette võtma,“ räägib muusik naerdes.

Jaani kirikust viimsele teele saadetud helilooja Urmas Sisask elas oma viimastel elukuudel palvetes. „See lõpu aja olemine, see minemine, kulgemine oli tal nii selge,“ märgib Urmase õde, muusik Siiri Sisask. „Oma sõpradele ütles ta ka: „Ma olen nüüd igaveses liikumises.““

Raplamaa metsade ja rabade vahel Sulu talus elab Siiri Sisask täielikus ühenduses loodusega, peaaegu et muretus usalduses. Ta on oma sisemise navigatsioonisüsteemi veatuks timminud. „Elan nagu metsloom, lähen nina järgi,“ sõnab ta. „Ravikindlustust mul ei ole. Kui midagi juhtub, siis ise vastutan. Ja seda enam hoian ma tervist – ma ei tekita endale sellist olukorda, et mul oleks allesjäänud elupäevi keerulisem elada.“