PÖFFi žüriid on tänavu lahked, mis on ka õige. Koroonas kuhtunud filmikunst vajab igakülgset tunnustamist.

Tänapäeva Vatikani protseduurid mõne imeteo või kellegi pühakuks tunnistamiseks tähendavad niivõrd põhjalikku ning aja- ja rahakulukat analüüsi, et märksa suurema tõenäosusega jääb pigem mõni jumalik sekkumine ametliku kinnituseta kui saab katoliku kiriku tunnistuse inimlikul tasemel selgitatav libaime.

Ralf Sauter sukeldus taas PÖFFi «Festivalide paremiku» programmi filmidega «Paradiis» ning «Igavesti, igavesti». Huvitaval kombel tekib mõlemas loos omapärane suhtekolmnurk.

Nii Mustafa Džemiljevi elulugu kui krimmitatarlaste kui rahvuse saatus on niivõrd dramaatilised, et nende pealt annaks kirjutada sõna otseses mõttes kümneid erinevaid lugusid jutustavaid filmistsenaariume.

Ralf Sauter tegi algust põhivõistlusprogrammi avastamisega. Kolmest nähtud filmist avaldas kõige enam muljet Eesti juurtega kanadalase Karl R. Hearne'i krimipõnevik «G».

​Manuel Martin Cuenca, tänase Hispaania üks silmapaistvamaid režissööre ja sagedane Goya auhinna nominent, külastas PÖFFi ja esitles oma uusimat mängufilmi «Andrea armastus», mis linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis. See on Cuenca seitsmes mängufilm, koos dokumentaalfilmidega on ta teinud kümme filmi.

Ralf Sauter vaatleb PÖFFi päevikus mitut festivalil linastunud dokumentaali ning Wim Wendersi uut draamat «Täiuslikud päevad». Dokumentaalfilmidest väärib äramärkimist «Kino Laika», kus Aki Kaurismäki avab Karkkila-nimelises väikelinnas kino.

Eile käis Ralf Sauter PÖFFil vaatamas kolmetunnist Argentina draamat «Pätid» ning Ninna Pálmadóttiri debüütfilmi «Üksildus», mis pärineb maaliliselt Islandilt. Juhtumisi üks film lõpeb hobustega, teine film algab hobustega ja mõlemad leiab «Festivalide paremiku» programmist.

Eilne päev viis Ralf Sauteri ühele Just Filmi seansile ning seejärel erakordselt rahustavale dokumentaalfilmile «Ryuichi Sakamoto | Opus», mille käigus esitab meie seast praeguseks lahkunud Jaapani helilooja Ryuichi Sakamoto klaveril oma parimaid palu.

Rumeenia režissööri Radu Jude film «Ärge oodake maailmalõpust liiga palju» on nagu roadmovie autos, mille sidur on pekkis ja käike tuleb sisse raiuda. Esimesed pool tundi heljub vaataja filmi taktis sihitult stseenist stseeni ja siis saabub selginemine.

Tiibetist pärit Pema Tseden viimaseks filmiks jäänud «Lumeleopard» räägib muinasjutulise loo nelja-viie kilomeetri kõrgusel Tiibeti platool toimivast maailmast. Sellisel kõrgusel vigadeks ruumi pole.

Soome suurmeistri Aki Kaurismäe film «Langenud lehed» («Kuolleet lehdet», 2023) avab kirurgi täpsusega väikese inimese argimaailma. Võrreldes mõnegi varasema Kaurismäe filmiga on siin dialoogi isegi palju, samas kehtib endiselt reegel: hakkama tuleb saada minimaalse võimaliku tekstiga. Mis omakorda tähendab, et iga sõna kaal on seda suurem.

Kuidas Aki Kaurismäki hakkas väikelinnas kino ehitama? Milliselt Eesti lavastajalt linastub PÖFFil lausa kaks uut filmi? Ja mis on selle aasta hämmastavaim mängufilmidebüüt? Eesti filmikriitikud nopivad PÖFFi mitmekesisest programmist välja olulised pärlid.

Publikumenukas PÖFF kuulutas välja võitjad. Vaatajad on kinos tagasi – nii võib kokku võtta 27. Pimedate Ööde filmifestivali. Nii palju rahvast käis viimati PÖFFil aasta enne koroonapandeemiat. PÖFFi juht Tiina Lokk tänas publikut usalduse eest. „See tõestab veenvalt, et inimesed otsivad rahututel aegadel pidepunkti kultuurist ja kunstist,” ütles ta.Vaata pildigaleriid PÖFFi suurelt lõpugalalt!

Kuidas on võimalik, et Prantsusmaa režissööri Justine Trieti’ trillerlik kohtudraama võitis Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa auhinna ja on edukalt linastunud ka mitmetel teistel olulistel festivalidel nagu Locarnos, Torontos, Sydneys ja Brüsselis? Film ei paista silma mitte kuidagi, ei ütle mitte midagi olulist ning ei vasta isegi enda esitatud küsimustele. „Langemise anatoomia“ on üks nendest Euroopa filmidest, kus visatakse 50 erinevat ideed publikule näkku, lootuses et mõni äkki kinni jääb ja meie kinosaalis ise mingisuguse narratiivi sinna otse juurde mõtleme, mida autor teha ei osanud. Kaks ja pool tundi suhteteraapiat kohtutrilleri maskeeringus ei ole publiku aega väärt.

PÖFF on Eesti jaoks oluline rahvusvaheline filmifestival, kus on ees ootamas 528 filmi 73 riigist. Nende seas 51 maailma esilinastust, kokku tervelt 865 kinoseanssi. Seega erinevate programmide vahel orienteerumine nende kahe nädala jooksul on keeruline. Järgmised kaks nädalat on aega nautida globaalselt kinokunsti täie rauaga, kuid mida siiski vaadata?

Reedel näitab Haapsalu kino esimest korda Pimedate ööde filmifestivali (PÖFF) ajal festivali avafilmi „Süsteemi valvurid“, mis räägib maailma esimesest luuüdi siirdamisest. „Huvitav film on,” ütles Haapsalu kultuurikeskuse juhi Gülnar Murumägi, kes filmi festivali avamisel juba nägi. Film viib vaataja 1958. aasta oktoobrisse, kui inimlik eksitus või reaktori rike põhjustas kümne minuti jooksul kontrollimatu ahelreaktsiooni, mis kiiritas kõik kohalviibijad.

Tallinnas avatakse reede õhtul pidulikult 27. Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Kell 19 Alexela kontserdimajas algaval vaatemängulisel tseremoonial kuulutatakse välja PÖFF-i elutööauhinna ja Bruno O´Ya noore näitleja stipendiumi laureaat. Õhtut juhib Ingmar Jõela.

PÖFF lööb sel korral ukse lahti 236 pika ja 292 lühikese filmiga. Mida vaadata esimesel nädalavahetusel? Püüame anda mõne teejuhise.