Lendoravate liikumisareaali laiendamiseks ja isolatsiooni vähendamiseks istutati Ida-Virumaal Alutaguse valda elektriliinide alla puid. Paari aastaga peaks need kasvama nii kõrgeks, et lendoravad saavad mööda puid metsatukkade vahel liikuda.

Lendoravate liikumisareaali laiendamiseks ja isolatsiooni vähendamiseks istutati Ida-Virumaal Alutaguse valda elektriliinide alla puid. Paari aastaga peaks need kasvama nii kõrgeks, et lendoravad saavad mööda puid metsatukkade vahel liikuda.

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) kevadine lendorava seire andis juurde küll uusi elukohti, aga samas näitas, et kaitsealuse liigi leviala on hakanud Eestis kokku tõmbuma.

Varjatud eluviisiga lendorava leiukohti on viimastel aastatel lisandunud ja osaliselt on see seotud lageraietega, mis sunnivad lendoravaid varasemalt teadaolevatesse pesapaikadesse tagasi pöörduma. Tänavu leiti lendorava elumärke isegi Narva jõel asuvalt Permisküla saarelt, kuhu liueldes kuidagi ei pääse.

Aastatel 2012-2015 kestnud looduskaitse rakendusuuringud ehk projekt LOORA võttis Eestis vaatluse alla kaks valdkonda – metsakaitsealad ja pärandkooslused, keskendudes nende seisundile ning sidususele. Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja keskkonnaameti koostöös tehtud uuringud leidsid, et looduskaitselistest pingutustest hoolimata on mitmed liigid ja nende elupaigad jätkuvalt ebasoodsas seisundis.

Mõne aja eest kirjutas ERR Novaator sellest, et Eestis võib sobilikku elupaika leiduda vaid sadakonnale lendoravale. Praegune väljavaade lubab aga oletada, et aastaks 2020 on lendoravad Eestis välja surnud. Osalt peitub nii põhjus kui lahendus metsamajandamises.

Eestis elavate lendoravate käekäiku uurinud teadlased nendivad liigi pesapaiga eelistuste ja liikumisteede alusel loodud mudeli alusel, et lendoravatele sobilik asuala on kahanenud kahe ruutkilomeetri suuruseks. Asurkonna suurus võib jääda paarisaja isendi piiresse.