Eesti rohereformi vedamisel on põhjused ja tagajärjed ning faktid ja arvamused paraku omavahel segamini läinud. Juhtmõttena kumab vaid soov ülejäänud Euroopale meeldida ja selle nimel ollakse valmis ohverdama Eesti inimeste heaolu, kirjutab kliimateadlane Annela Anger-Kraavi ning annab otsustajatele neli soovitust.

Lääneriikide juhid muretsevad üha rohkem, et praegused kliimapoliitilised algatused ohustavad majanduslikku stabiilsust. Kulukas rohepoliitika jääb tihti tarbijate katta ning valitsused kaaluvad nüüd kliimapoliitika lõdvendamist.

Peame endale seega üha teravamalt teadvustama, et rohepööre ehk rohereformid ulatuvad kaugemale kui keskkonnahoid. Rohereform ulatub igasse valdkonda ning selle mõju elukeskkonnale ja majandusele hakkab määrama inimese heaolu, kirjutab Kristi Klaas.

Rohereformi eesmärkide saavutamise alustalaks kavandatav kliimaseadus paneb raami suurele osale eluolulistele muutustele, mis ootavad meid ees tulevikku vaatavale majandus- ja ühiskonnamudelile üleminekul. Seaduse loomise nurgakiviks saavad olema läbipaistvus, kaasatus ja teaduspõhisus, kirjeldab Keit Kasemets.

Mõttekoda SEI Tallinn võrdles erakondade keskkonna-, kliima- ja energeetikalubadusi värskete valdkondlike raportitega ning leidis, et paari erandiga on erakonnad lubadusi sõnastanud tõenduspõhiselt. Küll aga napib kriisidest hoolimata konkreetsust rohepoliitika algatustele lõpptähtaegade seadmisel.