Venemaa juhtkond üritab olukorda oma meediaruumis näidata võrdlemisi tühisena ja kontrolli all olevana.

Venemaa „presidendivalimised“ on läbi ja hääled loetud. Kuna Venemaa diktaatori käes on kontroll kogu riigi üle, sealhulgas siseriiklik jõuaparaat suurusega 1,4 miljonit inimest, siis oli n-ö tulemus ammu teada pikka aega enne valimisi ning paljude jaoks seisnes nende valimiste peamine intriig selles, mis toetusprotsent Putinile joonistatakse.

Euroopa riigid on enamasti teatanud, et nad ei tunnusta Venemaa valimisi, mis praktikas tähendab esialgu, et ei saadeta õnnitlust Venemaa juhile. Praegu ei näi Euroopas selles küsimuses olevat täiesti juriidiliselt selget konsensust, mida need poliitilised deklaratsioonid sisuliselt tähendavad.

Farss nimega „Venemaa presidendivalimised“ sai läbi ning sellega seoses oli minu jaoks ainuke huvipakkuv detail see, et kui palju Putinile seekord toetust „joonistatakse“.

Vene okupantide pealetungihoog pole veel vaibunud ning nad üritavad jätkata liikumist Avdijivkast läände, kohati see ka õnnestub. Sellele lisandus alatu raketirünnak Odessale, kus pärast esimese raketi plahvatust anti korduslöök ka tsiviilisikutele appi saabunud päästjate ja meedikute pihta.